Täna käisime Luhasoos, mis asub Rõuge vallas Luhasoo maastikukaitsealal. Kaitse alla on ta võetud 1981. aastal kui Lõuna Eesti suurim terviklik ja inimtegevusest peaaegu puutumatu soomassiiv. Luhasoo on läbivoolulisse järvenõkku kujunenud soo, mille sarnaseid Eestis leidub vähe.
 |
| Luhasoo õpperaja alguspunkt. Teisi pilte vaata SIIT. |
Kui me pärast 1,5 tundi kestnud bussisõitu kohale jõudsime, jagati õpilased kolme rühma: nooremad (I ja III klass), keskmised (V ja VI klass) ning vanemad (VII-IX klass). Iga rühm sai endale juhendaja, kelleks olid Pähni looduskeskuse töötajad. Seejärel läksime Luhasoo õpperajale, kus oli võimalik jälgida mineraalmaa üleminekut madalsooks, seejärel siirdesooks ja lõpuks kõrgsooks ehk rabaks.
Alustasime mineraalmaalt ehk metsast. Jälgisime, missugune on taimestik ja arutasime, miks sood tekivad. Saime teada, et kõige rohkem soid on Soomes, aga Eesti ei jää ka selles osas naaberriigile palju alla. Eestis on soid kõige enam Alutagusel, Peipsi ääres ja Võrtsjärve lähedal.
Edasi jõudsime madalsoosse, õigemini madalsoo peale, sest tegelikult on õpperada varustatud laudteega ja päris maapinnale usaldasime astuda siis, kui oli kindel, et pinnas väga vesine ei ole. Tutvusime madalsoo taimekooslusega. Kuna käes on sügis, siis oli liikidel raskem vahet teha, aga juhendajate selgitused andsid aimu taimede kevad-suvisest väljanägemisest. Õpetati sookaske eristama arukasest: sookase noored võrsed on kaetud rohekashallide karvadega, arukasel need puuduvad. Nii tundub sookask katsudes pehmem kui arukask. Infotahvlilt võis lugeda, et madalsoos kasvab ka nelja liiki orhideesid.
Madalsoost jõudsime siirdesoosse. Ilmnes, et soos on üks olulisem indikaatortaim pilliroog, mis nõuab viljakamat turbakihti kui rabaturvas. Seega tähistab pilliroog siirde- ja kõrgsoo piiri - Luhasoos on see üsna hästi jälgitav.
Siirdesoo läks üsna ruttu üle rabaks ehk kõrgsooks, taimestik oli võrreldes madalsooga tunduvalt muutunud: hariliku turbasambla kõrval punane, pruun, lillakas turbasammal, jõhvikas, küüvits, hanevits, sookail, kanarbik, puudest vaid kidurad männid. Turbasammal kasvab aastas 1 cm ja kõduneb 1 mm, seega on turvas küll taastuv maavara, aga selleks, et tekiks meetripaksune turbakiht, kulub ligi 1000 aastat.
Edasi liikudes jõudsime raba keskel asuva Mustjärveni, mille pindala on umbes 7 ha. Järvevesi on tume huumusainete suure sisalduse tõttu. Õpilasi huvitas kohe, kas seal ujuda ka saab, aga seda väga ei soovitata, sest rabajärvest on raske kaldale saada ja pealegi räägivad legendid Mustjärve kohta, et sellel pole põhja all ning seal elutsevat Vanapagan. Joogiks on järvevesi küll täiesti kõlblik, - selle proovisime ise järele - sest see ei sisalda haigusi tekitavaid pisikuid, samas ei kustuta mineraalainete poolest vaene vesi joogijanu.
Piki Mustjärve kallast kõndisime veel veidi üle poole kilomeetri, kuni jõudsime kõrgete mändidega mineraalmaasaarele, mis kannab nime Meiesaar. Sõdade ja haiguste ajal on saar olnud kohalikele elanikele pelgupaigaks. Mõnusaks üllatuseks oli saarel asuv väike palkmaja, mis on mõeldud peatus- ja puhkekohaks. Olemas on seal ahi, potid-pannid, magamislavats. Meiegi saime saarel veidi jalgu puhata, mängida, lõkkel küpsetatud vorstikesi maitsta, aga ka töölehti täita.
Pärast puhkust Meiesaarel võtsime jalge alla tagasitee. Väike pettumus oli, et pidime tagasi minema sama rada pidi, aga teine tee olevat kobraste tegevuse tagajärjel halvasti läbitavaks muutunud. Enne koduteele asumist pidasime ka väikest piknikku, kus lasime hea maitsta kokkade poolt kaasapandud makaroniroal ja saiakestel.
Luhasoo oli kahtlemata vaatamist väärt, seda enam, et taas kord oli meid õnnistatud ilusa päikesepaistelise ilma ja rõõmsa tujuga.
Õpperajal õpitut kinnistati ka koolitundides ja igale vanuserühmale koostati Luhasood puudutavate küsimustega viktoriin. Selgus, et õpilased olid olnud väga tähelepanelikud ja sooritasid viktoriini ilma igasuguse vaevata suurepäraselt.
