Kaitseliitlastega metsas

2. ja 4. kl rühm "miiniväljal". Teisi pilte vaata SIIT.

Täna tulid meie kooli kaitseliitlased ning me läksime nendega metsa, et veidi matkata ja ülesandeid täita. Ühtlasi tähistasime selle üritusega südamenädalat. Kõigepealt jagunesime gruppidesse, meile jagati juhtnööre, kuidas metsas käituda, ning anti kätte kaart, mille järgi pidime orienteeruma ning üles leidma kontrollpunktid, kus meil tuli täita erinevaid ülesandeid:

• üle kraavi tõmmatud võrgu ületamine,
• puude vahele nööridest meisterdatud "ämblikuvõrgust" läbi pugemine nii, et nööre ei puudutaks,
• "miinivälja" ületamine: rühmajuht pidi juhendama teisi liikmeid, kellel olid silmad kinni seotud,
• märkilaskmine püssist (meie rühm laskis kümnest kaheksale märgile pihta),
• kaardi kokkupanek,
• vappide ja maakondade ühendamine.

Meie rühmal õnnestus alguses veidi ära eksida, aga tegime hästi koostööd ja jõudsime õnnelikult õigele rajale. Kooli juurde jõudes olime väsinud, veidi märjad ja porised, aga siiski heatujulised, sest üritus oli väga tore.

Merit Sillaots ja Maria Tamela

6. kl õpilased

Õppereis Muraste Looduskooli ja ETVsse

Täna käisime õppereisil Tallinna lähedal asuvas Muraste Looduskoolis. Kuna satume Põhja-Eestisse harva, siis otsustasime lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ning enne loodusesse minekut külastasime ka Tallinnas Gonsiori 27 asuvat Eesti Rahvusringhäälingu maja, mida meile lahkelt ja väga emotsionaalselt tutvustasid ERRi muuseumi töötajad Velve Tuuling ja Mai Mikiver.

Saime istuda "Terevisiooni" stuudio punase diivani peal ning piiluda sealsesse kööki; "Aktuaalse kaamera" stuudios võisime end kujutleda ilmateadustajateks, kes kaardi asemel, mida vaatajad televiisorist näevad, osutavad tegelikult sinisele ekraanile. Muuhulgas saime teada, et ilmateadustaja ei tohi kanda erksiniseid toone, kuna kõik, mis on sinine, asendub kaardiga. Käisime ka stuudios, kus salvestatakse saadet "Saame kokku Tomi juures" ning ETV suurimas, 4. stuudios, kus muuhulgas toimuvad "Eesti otsib superstaari" finaalsaated. Meile räägiti, kuidas valmib telesaade, mille poolest erineb otsesaade salvestatud saatest ning mis roll on toimetajatel ja saatejuhtidel, aga ka operaatoritel, helirežissööridel, valgustajatel ja teistel ametimeestel telesaate valmimise juures. Saime aru, et televisioonis on väga oluline meeskonnatöö.

Nukutoas nägime armastatud tegelasi lastesaadetest: Mõmmit ja tema peret, kõige suuremat sõpra Leopoldi, Postikana ja paljusid teisi. Buratino vigurvändaga võisime endale tagavaraks ka vigureid vändata. Muuseumis oli palju erinevatest aastakümnetest pärit tehnikat. Põnevad olid esimesed televiisorid, mille ekraan oli imepisike, eriti kui kõrvutada neid tänapäevaste 30-50tolliste televiisoritega. Samuti nägime, missugused olid esimesed mobiiltelefonid - nende võrdlus telliskiviga pole üldse liialdatud. Õpilastel oli võimalik imiteerida telesaate tegemist ning see pakkus neile nii suurt huvi kui ka lusti.

Heatujuliselt jätsime telemajaga hüvasti ja asusime teele Muraste Looduskooli suunas, mis asub Suurupi poolsaarel. Meid võtsid vastu looduskooli töötajad Eve Sarap ja Urmas Veersalu. Kõigepealt sõime lõunat. Meid tuli uudistama julge arusisalik, kes end kivile peesitama sättis ega pugenud peitu ka siis, kui lapsed teda üsna lähedalt uudistama hakkasid.

Kõhud täis, alustasime oma retke 1859. aastal valminud Suurupi alumise tuletorni juurest, mis on Eesti ainuke töötav puittuletorn. Jätkasime teekonda mööda rannikut. Võisime tõmmata kopsudesse värskendavat mereõhku ning imetleda rändrahne, millest ühel kasvas looduskaitse all olev kivi-imar - taim, mille lehed sarnanevad toasõnajalale. Püüdsime silmata veelinde ning meil õnnestus näha kühmnokk-luiki, kormorane ja jääkosklaid. Kühmnokk-luiged, Eesti suurimad linnud, olid väga majesteetlikud. Kormoranid on head ujujad ja sukeldujad, aga kuna nende sulestik vettib, siis peavad nad end tuule käes kuivatama ja selleks ajavad nad merekividel istudes tiivad laiali. Käimine on kormoranile vaevarikas. Kormoranide kohta saime veel teada, et kalamehed neid väga ei armasta, sest nad on arvestatavad konkurendid. Eestis elab umbes 60 000 kormorani ja nad söövad aastas rohkem kui 3000 tonni kala, samal ajal kui kalurid püüavad alla 1000 tonni. Hiina kalurid oskavat kormorane aga kalapüüdmisel äragi kasutada: linnu kaela ümber seatakse metallrõngas, mis takistab tal püütud kala alla neelamast ja nii saab inimene kala omale. Kormorani happeline väljaheide hävitab pesitsuspaiga ümbruses kogu taimestiku - see on teine põhjus, miks ta on põlu alla sattunud. Jääkoskel kuulub partlaste hulka. Tema mune on inimesed varem ka oma toidulauale korjanud.

Rannikult suundusime läbi väikese metsatuka looniidule, kus õpilased said ülesandeks asimuudi järgi üles leida kivi alla peidetud paber. Samuti õpetati meile, kuidas määrata ilmakaari kompassi, aga ka päikese või Põhjanaela abil. Veel räägiti meile matkavarustusest: kui kaasas on nuga, tikud ning kaart ja/või kompass, siis ei jää ükski matkaja hätta.

Matkatarkusi saamas. Teisi pilte vaata SIIT.

Fotode autorid: Lea Abolkaln, Kaidi Kuškis

Teekond jätkus mööda ranniku liivakivipaljandit ja läbi metsa, eesmärgiks oli jõuda Muraste mõisaparki. Metsas püüdsime määrata puuliike; okaspuudega polnud probleeme, aga lehtpuudega oli keerulisem, sest need on veel lehtimata. Sanglepa tundsime aga näiteks eksimatult ära ja saime selle eest kiita, sest enamasti vajavad õpilased selle puu äratundmiseks vihjeid. Saime imetleda paeklinti, mida Lõuna-Eesti metsades ei näe, samuti saime mööda panka üles ronida - nii jõudsimegi mööda Kastani mäe rada Muraste mõisapargi territooriumile. Muraste mõis rajati 17. sajandil. Praeguseni säilinud mõisaansambel ja park pärinevad enamasti 19. sajandi II poolest. Puudest domineerivad pargis vaher, pärn, saar ja hobukastan. Hobukastani päris kodumaa on Vahemeremaades. Eestis hakati teda ilupuuna istutama paarsada aastat tagasi just mõisaparkidesse.

Edasi viis meid tee mööda Nastiku rada. Näitamaks, et rada väärib oma nime, roomas mätaste vahelt välja noor nastik ja pages sama kiiresti tuldud teed tagasi, kui tüdrukud kiljuma pistsid. Jõudsime siiski märgata nastikule omaseid kollaseid "põski". Looduskooli radadel olid üldse toredad nimed: Rebase, Orava, Raiesmiku, Tiigi jne. Mööda Suurt Sihti jõudsime varemetes Muraste mõisahooneni, mille lähedale on plaanitud tulevase looduskooli õueklass. Sellega oligi meie retk lõppenud.

Muraste Looduskoolis oli väga vahva ja sisutihe õppepäev, millega me ülimalt rahule jäime. Aitäh juhendajatele!

Koolis kontrolliti saadud teadmisi viktoriini abil ning kirjanduse tunnis kirjutati luuletusi kevadest.
 


                                          





  Toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Tagasi kooli - Jüri Ratas

Täna külastasid meie kooli lisaks linnuteadlastele ka Riigikogu liige Jüri Ratas, tema abi Alla Poddubnjak ning Valga aselinnapea Alar Nääme. Jüri Ratas andis 7.-9. klassi õpilastele ühiskonnaõpetuse tundi. Ta rääkis meile ühiskonnast, eriti Eesti ühiskonnast, mille peamise valupunktina tõi ta esile pensionäride ja puuetega inimeste raske olukorra, sest nii eakad kui ka erivajadustega inimesed on meie riigis üsna tõrjutud positsioonil. Samuti juhtis ta meie tähelepanu sellele, et Eestis on väga palju vaeseid, kes ei saa oma eluga eriti hästi hakkama. Paraku ei saagi kõik inimesed võrdsed olla: ühed on võimekamad kui teised; mõni raiskab raha, mõni käib sellega hoolikalt ümber. Sellest hoolimata ei peaks hätta sattunuid oma murega üksi jätma.

Sissekanne Ala kooli külalisteraamatusse.

Poliitikud arutasid meiega sedagi, kas ja kuhu me soovime pärast põhikooli lõpetamist edasi õppima minna. Jututeemaks tõusis ka koolivägivald ning hoolivus lähedastest. Tunni lõpus arutasime, missugust tüüpi inimesed meie oleme: kas sellised, kes armastavad teha koostööd ja oskavad märgata ka teisi enda kõrval, või sellised, kes on rohkem enda eest väljas.

Õpilastele tundus taoline ühiskonnaõpetusetund väga meeldivat. Koolis võiks rohkem käia nii huvitavaid külalisi.

Laura Sillaots ja Kristel Aria

8. kl õpilased

Linnulaulu õppeprogramm

Kahe esimese tunni ajal käisid meil külas linnuteadlased. Kõigepealt näitas Külli Kalamees Tartu Keskkonnahariduse Keskusest meile arvutist slaide lindude piltidega, et õpetada tundma erinevaid linde ja nende tunnuseid. Kuulasime ka lindude häälitsusi, pidime tähele panema laulude tempot, rütmi ja helikõrgust. Igal linnul on erinev laul: mõnel on pikad pausid ja erinevad "salmid", teisel on kõrge heli ja korduvad "sõnad". Kergem oli kuulata laule liikide kaupa eraldi, aga kui erinevad linnud koos laulsid, siis oli nende eristamine üpris raske.

Linde vaatlemas. Teisi pilte vaata SIIT.

Seejärel läksime õue ja jagunesime rühmadesse. Vaatlesime kooli ümbruses asuvaid linde, eriti huvitav oli seda teha läbi binokli. Täitsime töölehte, kuhu panime kirja kõik linnud, keda märkasime. Neid kogunes päris kena hulk: metsvint, hallvares, pasknäär, linavästrik, varblane, kuld-nokk, punarind, valge-toonekurg, koduvarblane ja tihane. Märkisime üles isendite arvu, tundemärgid ning linnu asukoha ja tegevuse vaatlemise hetkel. Samuti püüdsime kirjeldada nende laulu.

Programm oli hästi tore. Selliseid õppepäevi võiks rohkemgi olla. Saime palju huvitavat teada ka nende lindude kohta, keda arvasime hästi tundvat.

Merli Virki ja Kristel Aria

8. kl õpilased

Vene keele päev Keeni Põhikoolis

Samal ajal, kui suurem osa meie koolist oli Emajõe ääres, toimus Keeni Põhikoolis maakondliku 6.-8. klasside õpilaste vene keele päeva raames tore üritus, millest võtsid osa 7. kl õpilane Elen Liigus ning 8. kl õpilased Reelika Viitak ja Merli Virki.

Õpilased tutvustasid oma koole ja iseennast, laulsid laule ning osalesid erinevates võistlustes. Muuhulgas said nad ka samovarist teed juua, mis paljude jaoks oli esmakordne kogemus.

Aitäh kooli esindajatele ja õp Aili Kiidlile, kes õpilased ette valmistas.

Õppereis Emajõe-Suursoo looduskeskusesse

Tänane õppereis viis meid Emajõe-Suursoo looduskeskusesse, mis asub kauni Emajõe kaldal Tartumaal. Suurvee tõttu oli matkarada läbimatu, mistõttu jalutasime nii palju mööda jõekallast, kui saime. Looduskeskuse juhataja Liina Karrofeldt ning teised looduskeskuse töötajad rääkisid meile palju huvitavat Emajõest: muist infost oli tuttav, muist uus. Näiteks teadsime me, et 100 kilomeetri pikkune Emajõgi saab alguse Võrtsjärvest ning suubub Peipsisse. Saime teada, missugused taimed kasvavad jões ja selle ääres ning millistele kaladele, kahepaiksetele, putukatele ja veeselgrootutele on koduks Emajõgi. Jões ei kasva väga rohkelt taimi, sest paljud neist ei ole kohastunud vooluveekogu tingimustega. Kalda ääres meeldib kasvada pillirool, kõõluslehel, vesikupul, siin-seal on ka vesiroose. Kaladest võib Emajõest püüda haugi, latikat, ahvenat, särge, looduskaitsealust sägagi võib siin kohata. Veel räägiti loomadest, kes tegutsevad jões: peamiselt kobras ja saarmas, aga ka mink.

Pärast õuesolemist läksime looduskeskuse majja. Seal näidati meile Arne Aderi ja Urmas Tartese koostatud multimeediaprogrammi "Konnapilgul mööda Emajõge", mille abil saime eelnevalt õpitut kinnistada, sest programmi lõpus oli viktoriin. Meil läks küsimustele vastamine väga hästi - ainult üks vastus oli vale. Seejärel räägiti meile ka Eesti looduskaitsest, mis eelmisel aastal sai 100-aastaseks: just nii palju aastaid tagasi loodi Artur Toomi eestvõttel Vaika linnukaitseala.

Õppepäeva lõpetuseks tutvustati meile ka Emajõe-Suursoo looduskeskuse uhket maakivist hoonet, mille ajalugu ulatub 14. sajandisse, mil seal asus Tartu piiskopkonna kaitseks rajatud linnus, mis hävines 16. sajandil  Liivi sõja ajal. 18. sajandil kerkis linnuse asemele Kantsi kõrts - Eesti väidetavalt ainus jõekõrts. 1960. aastatel lõpetas kõrts tegevuse. Hoone renoveerimist alustati 2001. aastal ning 2004. aasta suvel asus sinna Emajõe-Suursoo looduskeskus. Majas on maaküte. Osa fuajee põrandast on klaaskattega, mis võimaldab piiluda linnuse sisehoovi sillutist. Samuti võib klaasi all näha luid, kahurikuuli, potikilde.

Õppereis oli väga tore, seda enam, et väljas oli tõeliselt mõnus päiksepaisteline kevadilm. Koolis tehti õpitu kohta viktoriin, milles parimad tulemused (10 ja rohkem punkti) saavutasid Maarja Brunn (6. kl), Renita Ämarik (4. kl), Martin Burenko (7. kl), Laura Sillaots (8. kl), Maria Tamela (6. kl), Raivo Viitak (9. kl), Sandra Orav (4. kl). Viktoriini võits Merit Sillaots (6. kl), kes 15 punktist kogus 14.

                                                          Toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Minu kodukoha veekogu

Käesoleva aasta alguses kutsus Keskkonnaamet kõigi maakondade üldhariduskoolide õpetajaid ja 8.-12. klasside õpilasi osalema uurimusliku õppe projektis "Minu kodukoha veekogu bioloogilised, kultuurilised ja majanduslikud väärtused". Osavõtusoovi pidi põhjendama motivatsioonikirjas ning veebruaris saime teada, et meie kool osutus Valgamaal üheks väljavalituks.

Täna toimus Tartus Londoni hotellis projekti avaseminar, millest võtsid osa Merit Sillaots (6. kl), Elen Liigus (7. kl), Reelika Viitak (8. kl), loodusainete õpetaja Evelyn Tamm ja emakeeleõpetaja Kaidi Kuškis. Seminar algas kahe väga huvitava loenguga: Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhataja Mare Kõiva rääkis veekogust kui kultuuri kandjast ning zooloogiamuuseumi peavarahoidja Jaan Luig selgitas veekogu kui ökosüsteemi olemust. Seejärel tutvustati tööjuhendeid ja jagati õppevahendeid.

Projekti eesmärk on uurida koolilähedase veekogu seisundit ning veekogu rolli inimasustuse kujunemisel ja kultuuripärandis. Taotletakse õpilase kujunemist keskkonnateadlikuks inimeseks, kes hoiab ja kaitseb keskkonda, väärtustab jätkusuutlikkust, mõistab kultuuri osa inimeste mõtte- ja käitumislaadi kujundajana.

Meie kool hakkab uurima Õhne jõge. Vaatlused ja uuringud, mis hõlmavad jõe seisundit, tema taimestikku ja loomastikku (eriti veeselgrootuid), toimuvad käesoleval aastal aprillist novembrini. Vaatlustulemused sisestatakse internetipõhisesse andmebaasi ning tulemuste alusel tehakse kokkuvõtted, mis avaldatakse projekti kogumikus. Projekt lõpeb konverentsiga 2012. aasta aprillis.

Tutvumine maaeluga

Täna käisime Olustveres, kus toimus õppepäev, mille teemaks oli "Tutvumine maaeluga". Alustasime leivakojast, mis asub kunagises magasiaidas. Igaüks sai enda ette tükikese leivatainast ning leivakoja perenaise Eelika Vainola juhendamisel vormisime sellest endale sobiva kujuga pätsikesed. Samuti räägiti meile, kuidas vanasti leiba valmistati ning kuidas leiba suhtuti.

Leivad ahju pandud, läksime traktoriga sõitma, loomulikult kõrvalistmel, kuigi paljud poisid oleksid tahtnud ise rooli keerata. Seejärel saime ka hobuvankril sõita. Pärast lõbusõite käisime loomi vaatamas. Esindatud olid mitmed koduloomad: hobused, kitsed, lambad, lehmad, küülikud, isegi tšintšiljad, kanadest-kukkedest rääkimata.

Tutvumine maaeluga. Teisi pilte vaata SIIT.

Loomad patsutatud ja paitatud, imetlesime tallihoones asuvaid püsiekspositsioone: Voldemar Luha valmistatud puunikerdisi, mis kujutavad hobuseid ja inimesi erinevates töödes ja tegevustes, ning Ilmar Tilga topiste kogu, kus on esindatud nii loomad, linnud kui ka kalad.

Seejärel oli aeg jälle ise midagi teha. Lina- ja lapikojas valmistasime riidelapist pisikese õnnetoova nuku, mida võib nii kaasas kanda kui ka näiteks jõulude ajal kuusele riputada. Veel räägiti meile meest ja mesilastest. Saime eelroaks maitsva meesaia, misjärel läksime mõisa häärberisse, kus meid ootas lõunasöök. Valmis küpsenud olid ka meie leivapätsid, mis maitsesid eriti hästi.

Elen Liigus

7. kl õpilane

Sten Roosi nimeline muinasjutuvõistlus

Täna kuulutati Tallinna raekojas välja Sten Roosi nimelise muinasjutuvõistluse parimad. Juba 19. korda toimuvale võistlusele laekus sel aastal 423 tööd. Žürii eriauhinna võitis teiste hulgas 7. klassi õpilane ELEN LIIGUS, kelle kirjutatud muinasjutt "Jõulud lõunamaal" räägib päkapikust, keda tema sõber härjapõlvlane alatul kombel alt veab.

Sten Roos oli Haapsalu poiss, kelle elutee jäi kaasasündinud haiguse tõttu väga lühikeseks. Tänavu septembris oleks ta saanud 41aastaseks. Üle kõige armastas Sten lugeda ning kirjutada rõõmsatoonilisi, sõbralikust vaimust kantud loomamuinasjutte. Poja mälestuseks korraldavad tema vanemad Ann ja Ants Roos 10-15aastastele noortele mõeldud muinasjutuvõistlust. Eelmisel aastal ilmus Leelo Tungla koostatud ja Kirke Kangro illustreeritud raamat "Muinasjutuline", mis sisaldab 39 lugu aastatest 2004-2009. Samuti on parimaid muinasjutte igal aastal avaldanud ajakiri Hea Laps.

Elen osales muinasjutuvõistlusel ka eelmisel aastal ning siis pälvis tema "Muinasjutt siilist ja elevandist" ergutusauhinna. Osavat sulge edaspidiseks!